Raja pikkus: 23 km
Raja läbimise aeg: 6 tundi
Rada avati: 20.juunil 1998.a.

Raja lähtepunktist on võimalik suunduda tutvuma Kuusalu aleviku loodus- ja kultuurimälestistega. Vaatamist väärivad kirik, pastoraat, kalmistu, Beckendorffide kabel, Rootsi Kuninga männid, Kordejani tamm. Huvitavat leidub igale külastajale.

1. Lauritsakivi (Rajakivi). Kivile on raiutud ristatud sauade ja resti kujutis, millega seondub pärimus Kuusalu kirikut ehitanud munga Laurentiuse põletamisest kivil, millest jäänud järele vaid käärid ja rest. Tegelikult tähistavad need märgid Ojamaal asunud Ruma tsistertslaste kloostri Kolga maavalduste piiri Kuusalus piiskopimaadega. Kivi lähedal asus kunagi veerohke Silmaallikas, millevesi olnud raviva toimega.

2. Pajulinn (padu+linn) on ehitatud allikalisse lodusse ojakese kaldale 9.saj. algul. Tänaseks tulekahjus hävinud linnuse vallid on rajatud männitüvedest roigasalusele, millele kuhjati mulda ja kive ning püstitati pihttara. 1936.a. proovikaevamisi teinud arheoloog M.Schmiedehelm leidis jälgi ka põlenud teraviljast.

3. Võnsi männik. Kiirevoolulise Lõpeveski oja kaldalt kõrguvad luited moodustavad 3 ha suuruse amfiteatri, mis on raamitud põlise männikuga. Siin on toimunud ümbruskonna spordi- ja jaanipeod. Mitmetest mändidest ja kadakatest on kunstnik Günter Reindorff teinud graafilisi lehti. Siinsete inimeste väljarännet Krimmi kajastab Ed. Vilde triloogia üks osa. 1859-1860 jutlustas Võnsi põlistalus Juhan Leinberg (Prohvet Maltsvet).

4. Tülivere tamm – 20 m kõrge ja 5,7 m ümbermüütu. See on ohvripuu, mille alla toodi uudsevilja veel 1911.a. Puu tüves on suur tühemik, kuhu siseneja peab unustama kõik tülid. Üle oja on Tülivere talu, mille nimi tuleneb soome keelest tiili – telliskivi, viimaseis olla talumail põletatud.

5. Alliku küla. Klindiserva allikate juurde kujunes juba pronksiajal hajus asustus. Mere poolt läbi uhutud kamar-leetmullad olid klibused kuid viljakad. Taanduva mere lainetus uhus moreenist välja rändrahne, millest paljud on väikeste lohukestega kultusekivideks. Samas on ka varasema rauaaja muinaspõldurite kivikarstikalmeid.

6. Loomets. Rada kulgeb kahe erineva maastikutüübi piiril; põhja jääb rannikumadalik ja lõunasse loopealne. Piirjooneks olev klindiastangon mattunud rusukaldesse või rannavallidesse, paene karniis paljandub vaid lõiguti. Selle maastiku iseärasuseks on taimkatte väga suur liigirikkus, on ka ekstreemseid tingimusi taluvaid taimi. On alanud loopealsete kiire taasmetsastumine. Muistseid põllulappe meenutavad kivikuhilad ja kiviaiad, põldureid kalmed. Sarapikus leidub suhteliselt suuri rändrahne, ühte neist seostatakse Kalevipoja lugudega.

7. Loo männik. Loo (Sõitme) jõeke voolab mõne kilomeetri laiuses muistses klindilahus, mis on mere taandudes täitunud liivadegamerele rööpsete randvallidena. Huvipakkuv on kehvadel leetunud muldadel kasvav vaheldusrikas mets. Esindatud on paluka- ja samblikumännikud ning survelistel vetel kasvavad sanglepistikud. Sügisese metsa teevad eriti nauditavaks kilpjalgade kohatine lausrinne ja seenterikkus.

8. Andineeme. Põhja-Kõrvemaa metsadest algav Loo (Sõitme) jõeke on leidnud tee mereni läbi rannikuvööndi luidete, voolates enne suuetlooklevas, kuid kivises sängis. Sügistormide aegu sulgub jõesuue ja jõe üleujutus meenutab kevadet. Jõgi on Lahemaa Rahvuspargi läänepiiriks. Luited kamarduvad aeglaselt; kasvab luitekaera, humurit. Hea liivarand on meelitanud siia suvekodude rajajaid, siin on õppekeskus ja rekonstrueeritud taluhooneid. Jõest idas on vare tsaariaegsest piirivalvekordonist. Luidete taga kasvab üksikult suuri tammi, tuntumad on Samuli tammed.

9. Loo küla. Sillakoha juures asus Uue-Kolga (sks.k. Neuenhof) mõis, mis kuulus Kolga mõisa juurde. Mõisasüda asus Loo jõekese maalilises orus, kus enamik tootmist koondus vesiveski ümbrusesse. 1970.a. laastava tulekahju tagajärjel on põhiosa hoonetest hävinud varemeis. Vaadeldavad on vaid paekivist hoolikalt laotud vesiveski ja lautade müürid (19. Saj.). Park on metsistunud. Mõisakoha idaküljel klindilahu astangul on reas muinaskalmed ja eemal kadastikus leidub lohukestega kultusekive.

10. Tamme. Muuksi klindineemiku kõrgus ulatub Turje piirkonnas 45 meetrini. Mitmel lõigul on klindiastang hästi vaadeldav, enamasti agakattunud rusukalde alla. Vaatamisväärne on klindijoonel kasvav puistu. Allpool on reeglina allikane, kus valitseb sanglepp, osalt hall lepp, kevadeti õitseb varsakabi. Rusukalde serval on tavaline viljakat mulda armastav saar, kuid võib leida ka laialehise lehtmetsa liike: vahert, pärna. Ülal valitseb endistel karjamaadel kadakas, kibuvits, kukerpuu ja sarapik. Sellest ka talukohtade nimed: Lepiku, Tamme, Kase, Pärna.

11. Turje kelder. Allalangev joake ja liivakivist väljakiilunud allikad on uuristanud kunagise merelainetest tekitatud murrutuskulba kohale üsna laia sügava koopa, kus suurepäraselt paljanduvad alamordoviitsiumi liivakivid. Kevadel veerohke, kuid suvel nireks kuivav joake langeb kuni 5 meetri kõrguselt paekarniisilt ning tema taha jääbki Turje kelder, pärimustes Vanapagana viinakelder või isegi viinaallikas. Vahel pruulivat Vanapagan nõnda õlut, et pruulisuits ja –aur tõuseb koopasuu kohale. Kohta seostatakse ka kalevipoja lugudega.

12. Lookadastik. Tänaseed lauskadastikud kujunesid sadade aastatejooksul karjatamise tulemusel, mil kariloomad pügasid kadastikku pidevalt ja vastu pidas ainult visa kadakas, omandades kõige erinevamaid vorme kerajatest püramiidseteni. Kahjuks on praeguseks kadastikud tihenenud lausmetsaks, kus sügiseti annavad värvi lodjapuud, tuhkpuud, kukerpuud, kibuvitsad ja viirpuud. Karjatamise puudumise tulemusena taastub loomets ning kohati suurejooneline kadastik kipub hääbuma.

13. “Hundikangrud”. 500 a. e.m.a. kujunes Kahala-Muuksi piirkonnas siinsetel kergelt haritavatel loomuldadel välja maaviljelus. Pronksiaegne rändkarjus muutus paiksesk ja rajas püsiasulaid. Neid tähistavad omapärased kivikirstkalmed; paeplaatidest laotud kirstuga keskel kaitsva kivikuhjatise all. Kangru jalamit piirab kiviring. 500 a. m.a.j. asendus eelnev kultuur tarandkalmetega, mis on Hundikangrute väljal samuti esindatud. Kangrud ise jäävad teest veidi kaugemale kiviaia sisse.

14. Muuksi küla. Väikese klindilahe kohale avanevatele allikatele tekkinud muinasküla maadele ehitati üks Kolga mõisa karjamõisadest, mille hoonetest on mõnda korrastatud. Külavanad pered raamivad üsna täpselt klindijalamit, kus tarbevesi oli kergemalt kättesaadav. Külapõhjaküljel asuvas Kooli talus on allikas otse talu kohal. Talus oli varem külakool. Muuksi külas asub Toomanni talumuuseum. Küla keskel on moodsamate hoonetega talukoht, mille projekteeris oma sünnikohta arhitekt Volberg.

15. Muuksi linnus. Kitsa klindineemiku tipul paikneb merest ~50 m kõrgusel platool muinaslinnuse ase, mis on kolmest küljest piiratudjärsakuga ning lõunaküljelt tänaseks madalaks varisenud kivivalliga. Linnus on Harjumaa üks suuremaid – 5300 m². Õhuke kultuurkiht viitab linnuse kasutamisele vaid häda korral. Arvatakse, et linnus oli olemas I a.t. lõpiusajandeil e.m.a. ning hävis tulekahjus I sajandil. Linnusease oli traditsiooniline rahvapidude koht, kust on hea vaade Kolga lahele, Pudisoo jõesuudmele ja Juminda poolsaarele. Neemiku tipu kohal on rannas endise Tsitre suvemõisa ase, mille nimi pärineb tsistertslastelt. Siin kirjutas A.Hint romaani “Pidalitõbi”. Linnamäele on püstitatud monument ajaloolise Eesti-Soome relvavendluse mälestuseks; stendid tähistavad Vabadussõjas osalenud soomlaste vabatahtlike võitlust, 1941.a. Erna võtlusgrupi siinsetele randadele maandumist ja Soomes võidelnud eestlaste tagasitulekut 1944.a. viimasele heitlusele Tartu ja Tallinna lähistel.

16. Loopealne. Linnuse tagamail on neemik kattunud tiheda kadastikuga, kus võib näha ka lodjapuud,magesõstart, kukerpuud, tuhkpuud ja kibuvitsa. Kuna karjatamine on neemikul lakanud, hakkab taastuma algne loomets männi ja saarega. Taimkattes leidub siiski rikkalikult erinevaid liike, mis on suutnud püsima jääda loopealse ekstreemsetes tingimustes. Aiad on arhailised ja unikaalsed, moodustades karjateid ja väljade süsteeme, võimaldades reguleerida karjamaa taimestiku säästlikku kasutamist.

17. Kahala Hiiemets ja järv. 0,9 ha suurune kuusetukk Kahala järve kaldal, mida eestlased on pidanud pühaks ning seetõttu on puistut säilitatud läbi aegade. Laastamistööd on teinud vaid tormid. Kahala järv on mere taandumisel klindile jäänud iseloomulik jäänukjärv, nagu Rummu ja Ülemiste. Järv on 34,6 ha suur, kuid väga madal – keskmiselt 0,9 m, aga kala- ja linnurikas. Kohalikud kalamehed on osutanud järvemutta sattunud puidule, mida on arvatud ka muistse vaiasula riismeteks.

18. Uuri küla. Kolga klindilahe liivastel põldudel paiknes arhailine uuri küla. Siit on mitmeid hinnalisi taluhooneid üle viidud Rocc al Mare vabaõhumuuseumi. Mitmed talukohad on säilinud vaid nimetusena. Uuri külla rajati 1864.a. ministeeriumikool, mis ärgitas külakoolide asutamist. Rada võimaldab liikuda kiviaiaga piiratud karjatänaval, mida kohalikud tunnevad Tamara alleena.

19. Kolga on põline mõisakoht. Ta kujunes keskajal Ojamaa tsistertslaste Ruma kloostri majandusmõisa baasil, kuhu keskaegse kindlustatud hoone kohale rajasid krahvid Stenbockid XVIII sajandi keskel suurejoonelise barokse mõisaansambli. XIX sajandi esimesel veerandil restaureeriti peahoone pidulikuks ampiirhooneks. Praegu tegeleb restaureerimisega krahviperekonna otsene järeltulija. Siin saab soovi korral einestada ja ööbida.

Raja kirjelduse koostas Veljo Ranniku

Eesti Matkaliidu matkaradade komisjon